1. SISUJUHT24.08.2022, 00:08
2. Pidu on läbi. Pead tõstab uusvaeste klass (426)
3. Eesti on olnud oma vaese nõukamineviku tõttu, kus midagi saada ei olnud ja kõik olid ühtviisi vaesed, nagu lastekodulaps, kes klammerdub iga suutäie ja uue hilbu külge, mille kätte saab.
4.  
5.  
6. Merilin Pärli
7. [email protected]
8. Merilin Pärli
9. Merilin PärliFOTO: ANU HAMMER | EKSPRESS MEEDIA
10. Kui viimastel aastatel kordusid uudistes mantrana teated üha hoogu koguvast palgarallist, siis nüüd üha suurenevast inflatsioonist. Euroopa Liidu suurim, 22% inflatsioon on ületanud iga-aastast keskmist palgakasvu, mis viimasel kümnendil on jäänud vahemikku 3–8%.
11.  
12. Hüppeline palgakasv pole muidugi kõigile osaks saanud. Inflatsiooniga saame aga kõik ühtviisi pihta. Kes juba enne olid vaesed ja harjunud raha lugema, jäävad veel vaesemaks. Neil on kokkuhoiukohti toimetulekuks keeruline – et mitte öelda võimatu – leida.
13.  
14. Sellele vaatamata teeb kõige suuremat seakisa praegu hoopis nn keskklass (statistika sellist terminit tegelikult ei tunne) ehk kõige laiem tarbijaskond, sest pidu on otsa lõppemas – lõhe asemel tuleb hakata ostma hakkliha.
15.  
16. Aeg, kui miljonärist ettevõtja Indrek Kasela tõreles kolmeeurose late pärast, jääb mitme aasta taha. Nüüd on Tallinna kesklinnas (aga ka väiksemates linnades) juba raske kolmeeurost kohvi leida, pigem küündivad hinnad nelja euro kanti.
17.  
18. Ja nagu keegi hiljuti Twitteris imestas: mis ajast maksavad saiakesed päevaprae hinna? Tõepoolest, peenemates kohvikutes küsitakse vana hea kaneelisaia eest – teate küll, see tavaline pärmitainas ja võine suhkru-kaneelitäidis – juba 3,50–4,50 eurot!
19.  
20. Tjah, päevapraadi selle raha eest muidugi enam ei saa, pealinna tuiksoontele jäävad kohvikud küsivad selle eest nüüd juba 6–7 eurot või enamgi. Kontoriinimestele on väljas lõunatamine muutunud luksuseks. Nagu ka paljud muud varem enesestmõistetavana tundunud asjad, näiteks suvalisel ajahetkel koogi ahju lükkamine või põrandaküte niiskes ruumis. Eelmise nädala Ekspressis nentis üks portreteeritud inflatsiooniohvritest mõrult: nüüd mõtleb ta kogu aeg rahast.
21.  
22. Uusvaesed ei leia, et peaksid ka ise oma tarbimises korrektiive tegema. Küll aga kurdavad, et kõik on liiga kallis ja riik kompenseerigu.
23.  
24. Kõigile kainestavalt mõjunud 4000eurose megavatt-tunni hinna eelmisel kolmapäeval oleme nüüdseks üle elanud – elektritarbimine vähenes sel kuldsel tunnil kümnendiku võrra (kõigil pole ju börsipakett). See näitab, et hea tahtmise korral on võimalik oma tarbimist planeerida ja vähendada küll, kuigi see on väga ebamugav.
25.  
26. Ühest küljest on praegu toimuv reaalsuskontroll heast elust natuke lolliks läinud ühiskonnale. Teisalt aga peab riik kärmelt ja tulevikku suunatult tegutsema, et struktuursed reformid ära teha, mis röögatud energiahinnad minevikku pööraks. Sellises äärmuses elamine pole samuti okei ega jätkusuutlik.
27.  
28. Eesti on olnud oma vaese nõukamineviku tõttu, kus midagi saada ei olnud ja kõik olid ühtviisi vaesed, nagu lastekodulaps, kes klammerdub iga suutäie ja uue hilbu külge, mille kätte saab. Taasiseseisvumise järel tekkisid nii meil kui ka mujal Ida-Euroopas uusrikkad – inimesed, kes hakkasid igal aastal jõulukuusele uusi kulinaid ja diivanipatjadele uusi katteid ostma, sest moodi oli tulnud mingi muu värv. Ja auto – see peab mõistagi kogu aeg uus olema. Sest muidu äkki naaber veel arvab, et ma olen vaene!
29.  
30. Kui vaadata Lääne-Euroopa riike, alates armastatud eeskujust Põhjamaadest ning lõpetades vanade kultuuridega Prantsusmaal ja Itaalias, siis ei näe me kuskil sellist veri-ninast-välja kodu-uuendamist ja rikkusega eputamist nagu meil. Inimesed, kes tõenäoliselt on palju jõukamad kui meie, elavad südamerahus aastakümneid ühesuguse sisekujundusega kodudes. Ei lõhuta välja sinna ammu sisse ehitatud kappe ega vahetata iga kümne aasta tagant köögimööblit. Ka autopark ei uuene iga liisinguperioodi lõppedes. Rikkuse demonstreerimine on maitsetu ja taunitav.
31.  
32. Uusrikaste asemele on meil nüüd tekkimas uusvaeste klass. Need on tegelikult samad inimesed, kes endiselt tarbivad arutult ja üle jõu käivalt. Nad ei leia, et peaksid oma tarbimises korrektiive tegema, sest – alles ma sain ju seda kõike endale lubama hakata! Küll aga kurdavad, et kõik on liiga kallis ja riik kompenseerigu.
33.  
34. Seda mõttemalli on avalikult kuulutanud näiteks üks spordiklubi, kes tõsimeeli leidis, et suurte klaasakende tõttu ülekuumenenud jõusaali kulukat jahutamist peaks kompenseerima riik(!). Sellele viitab ka hiljutine Delfi artikkel, kus irooniliselt kuulutati, et majandusministeeriumi jagatud energiasäästunipid – näiteks mitte panna külmikusse sooja potti või triikida suurem hulk pesu korraga – on naljakalt ja tüütult misterbiinilikud. Tulgem nüüd ikka maa peale!